OÜ Mitteldorf on Eesti Töötukassa koolituskaardi partner

Klubi “Unistus” 3. õppekäik 07.11.2021

Klubi “Unistus” 3. õppekäik 07.11.2021

Klubi kolmas õppekäik viis meid Iisakusse. Iisaku Muuseum korraldas Eesti toidutegemise õppetoa. Koos valmistati singirulle kohupiima täidisega, küpsetati Peipsi kala sibulaga, saia, leiba, valmistati toorsalatit ja hernetampi. Joogiks valmis mõdu. Sibulaid koorides tulid silma pisarad, kala valmistades tekkis mure, kas see ei tule liiga soolane ja leivateo puhul poldud kindel, kas kõik õhk sai ikka taignast välja. Töötoa juhenda Mari, aga rahustas kõiki ja jagas väärtuslikke näpunäiteid. Põnev oli koos kokata ja pärast toitu mekkida nind muljeid jagada. Toit maitses hea ja kõigil oli hea meeleolu.

Sama maja esimesel ja teisel korrusel oli näitus “Meheleminemise aeg”. Näitusel sai näha Iisaku kandi huvitavate lugudega pruudikleite ja erinevast aegadest pärit pulmafotosid.  Oli kleite, mida ostja veel kanda polnud saanud, kleite, mida hoitud alles põlvkondi ja kandnud nii ema kui tütar, kleite, mis toodud omal ajal vennasvabariikidest, kleit, millega pruut pulmast põgenes jne. Jätkus imestamist, nalja ja rõõmu. Saime teadmisi erinevatest pulmakommetest, kes korvi anda ja saada võis ja kuna oli üldse hea aeg kosja minna ning missugune pruut oli hinnas ja missugune pidi olema kaasavara, kuidas pruute varastati ja mille järgi sai teada, kas noor naine veel vaba on.

Seejärel suundusime muuseumi peasaali teises majas, kus esimese korruse väljapanek tutvustas Ida-Virumaa ja Iisaku ümbruskonna ajalugu. Alulinna sisekujundus ja ohvriallikas viisid meid muinasaja usulis-müstilisse maailma. Piirkonna esiajaloo stendidelt nägime tööriistu ja ehteid kiviajast kuni keskajani. Eraldi nurgake tutvustas Peipsi põhjarannikul ja Narva jõe ääres elanud venelastest kalurite ainelist kultuuri. Nende õigeusklikkust rõhutas toa seinal olev Kristuse ikoon. Tee oli siinsete inimeste igapäevane jook ja sellepärast oli laual samovar. Iisakumaa eripärana esitleti peasaalis 17. – 18. sajandil välja kujunenud omapärast rahvast, kelle esivanemateks olid vadjalased. Algselt olid nad õigeusklikud, kes luteri usku astudes säilitasid ka õigeusu kombestiku. Seepärast kutsuti neid pooleusulisteks ehk poluvernikuteks. Poluvernikupere tegi oma traditsioonilist käsitööd ja noor neiu täitis oma veimevakka.

Õpetaja korter andis ülevaate eluruumidest 20. sajandi algusaastatel. Õpetajat kutsuti vanasti maa-soolaks, sest oma põhitöö kõrval jõudis ta tegeleda veel näitemängu, laulmise, pillimängu, tantsimise ja valla kultuurielu juhtimisega. Õpetaja kuulumist kohaliku ühiskonna „koorekihi” hulka näitas muuseumi teisel korrusel asuv õpetaja korter. Selles oli väike köök, elutuba ja magamistuba. Siingi oli palju äratundmisrõõmu nii õhustiku, mööbli kui ka riietusesemete näol. Erilist vaimustust tekitas aga mutinahkne kasukas, mis kenasti säilinud.

Seejärel vaatasime pisikest Alutaguse mudelit muuseumi aias ja siirdusime tagasi koju.

Tagasiteel jagasime muljeid õppekäigust. Selgus, et kõik olid rahul ja nautisid päeva ning soovitavad muuseumi tundi ja külastust ka oma tuttavatele.

Kokkame koos
Muuseumis koos poluvernikutega

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.