Klubi “Tuljak” 23. kohtumine

Klubi “Tuljak” 23 kohtumine toimus esmaspäeval, 14. juunil ja sel korral kõnelesime eestlaste mõtteilmast ning uskumustest. Arutasime koos, mis on see mõtteviis, mis eestlasest eestlase teeb. Või siis vähemalt, mida eestlased ise selle kohta arvavad. Kuigi muinaseestlaste kristluse-eelse usundi kohta on vähe otseseid teateid- üheski meile teadaolevas kirjas eestlased ise oma uskumusi ei talletanud ja nii oleme sunnitud tegema sel teemal pigem oletusi nende harvade kirjakatkete põhjal, mille muust rahvusest kroonikud meile pärandanud on-, on eestlased ometi suhteliselt visalt kinni hoidmas paljudest iidsetest tavadest ning uskumustest. Ning kuigi eestlased kuuluvad rahvaste hulka, kelle seas on väga väike osakaal ametlike usuorganisatsioonide liikmetel, ei saa neist enamikku mingil juhul ka ateistideks nimetada. On nad siis usuleiged, maausulised või veel midagi vahepealset?

Eestlaste endi identiteedist moodustab usk looduse hingestatusesse siiski üsna olulise osa. Väga tähtsaks peavad paljud eestlased iidsetest traditsioonidelt kinnipidamist- rahvariiete kandmist, rahvalaule ja -tantse, jõulu-, uusaasta-, lihavõtte- ja jaanipäevakombeid ning kristlikus maailmas tuntud palvetamise kõrval ei ole eestlased kunagi päriselt unustanud ka saatuse mõjutamist hoopis erinevate loitsude abil. Kuulasime ja vaatasime neid mõnede tuntud ja väekate inimeste esituses. Saime ka näha, kuidas 21. sajandi külarahvas oma noori ja lapsi siiani hiiepaikades sobilikult toimetama õpetab, rahvakalendri pühadeks vanu väetoite valmistab ja muudki huvitavat. Lehitsesime vana Virumaaga seotud kirjandust ja et Tartus eesti Rahva Muuseumis on just algamas soomeugri rahvaste maailmakongress, peatusime pisut ka oma hõimurahvaste saatusel. Mitme klubiliikme juured on meilgi sügaval ugrimugri maailmas ning esivanemate keele ja kommete kadumine kaugelt valusam küsimus kui tänastel eestlastel.