Klubi “Tuljak” 24. kohtumine
Klubi “Tuljak” viimane, 24. kohtumine toimus esmaspäeval, 21. juunil ja vaatamata tulipalavale päevale (Eesti kuumarekord jäi küll täna sündimata, aga ilmaprognooside kohaselt võib see lähipäevil siiski juhtuda) olid kõik, kes klubi igapäevategevuses osalema jäänud, tänagi kohale tulnud.
Sissejuhatuseks analüüsisime, mida möödunud 23 kohtumise ja 6 väljasõidu jooksul teha jõudsime, millised eesmärgid jäid aga täitmata. Suur rõõm oli kuulda, et klubiliikmete enamik tunneb end eesti keele kõnelemisel oluliselt kindlamana, ei mõtle rääkimisel pidevalt võimalikele vigadele ja on saanud teada palju huvitavat eestlaste kultuurist, mõtteviisist ja igapäevaelust. Kõik tunnistasid, et hästi alanud tegevuste rütmi lõi segamini koroonakriis. Lisaks pealesunnitud tegevuspausile tabas pikk ja kurnav tõbi ka mõndagi osalejat- ega sel talvel pikka aega koroonapandeemia tulipunktiks olnud linnas vist teisiti poleks saanudki… Kuid nii või teisiti oleme sellest praeguseks välja tulnud ja püüame oma eluga edasi liikuda.
Arutasime ka, millised tegevused osutusid liiga rasketeks ning kuidas nende teemadega ikkagi edasi liikuda. Nõustusime, et esimesest ebaõnnestumisest ei tohi kunagi ehmuda, vaid tuleb asjaga rahumeeli edasi tegelda ning iga keelega kesktasemelt kõrgtasemele edasi liikumiseks ongi tarvis õppida kuulama ka neid, kelle diktsioon viletsavõitu või kõnetempo ülemäära kiire tundub. Praeguseks oskame netiavarustest enda jaoks huvitavat materjali juba ise otsida ja läbi töötada.
Koos meenutasime ka õppekäike. Soojade sõnadega kõnelesid klubiliikmed reisist Eesti Rahva Muuseumi, aga iga õppereis andis midagi uut, huvitavat ja toredat. Meenusid Avinurme rong ja omapärase naljasoonega rongijuht, korvipunumise järel oodanud uhke peolaud või see, kui hästi maitses muuseumi hoovis söödud kuum supp peale pikka matka. Ühes olid kõik osalejad kindlad- eesti keele ja kultuuri õpingud ei ole klubi programmi läbisaamisega mitte kellegi jaoks lõppenud. Mitut sorti keelekursused, keeleklubid ja ühisüritused ootavad meid kindlasti ees. Ja kui järgmisel korral koos matkale läheme, otsime isegi veel laiema jõe, kust paljajalu läbi marssida. Sest nüüd me oleme harjutanud ja oskame juba mõndagi!
