Klubi “Tuljak” 6. kohtumine
Klubi “Tuljak” 6. kohtumine langes 2. novembrile, mis on rahvakalendris teatavasti hingedepäev. Õpetaja Anne asemel oli klubi uue eestvedajana seekord kohal eelmise kohtumise külaline õpetaja Maie. Mõtlikus meeleolus arutasime koos, kust on pärit meie juured ning minevikku kaevudes avastasime üksteise perekonnaloost kord naljakavõitu, kord traagilise alatooniga lugusid. Klubiliikmete pajatused viisid meid rändama mööda maailma lähemaid ja kaugemaid paiku. Kõne alla tulid esivanemad Uraalidest, Lätimaalt, Jaava saarelt, Ukrainast, Peipsi järve ja Volga jõe kallastelt, Siberimaalt ja ka lähematest Venemaa piirkondadest. Selgus, et mitmedki klubiliikmed on eesti keele ja kultuuri klubide kaudu otsimas oma vahepeal kaotsi minema kippunud soomeugri juuri. Äratundmishetki leidus koguni Eesti Rahva Muuseumi keelekatlas, kus vadja keele kõneleja osutus klubiliikme vanaema naabrinaiseks. Ootamatult palju oli aga Peipsiveere juurtega inimesi, kelle mälestused ulatusid tagasi nii vanausuliste kui luterlaste, nii eesti kui vene päritolu esivanemate juurde. Kõiki ühendavaks lüliks oli aga loomulikult Sillamäe. Kõnelesime veidi ka Virumaa vanemast ajaloost, siinsetest asukatest ja nende naabritest. Uurisime eesti keele erinevaid kihistusi ja saime teada, millistest keeltest erinevad sõnad eesti keelde on jõudnud. Õppisime ühiselt koos Ivo Linnaga ümisema laulu vanast vaksalist ja tegime kindlaks, et veebiavarustes on selle loo taustapildiks valitud meie oma kodune Vaivara jaamahoone…
Edasi jagunesime kolmeks rühmaks ning panime kirja, missuguste stereotüüpide kaudu eri rahvaste esindajaid nähakse. Eks ole “eestlane” ja “aeglane” paljude jaoks teatavasti sünonüümid. Aga tegelikult?
Rühmaliikmeid leidsid, et aeglaselt mõtlejate müüt kipub eestlasi tõepoolest saatma. Samuti on eestlased paljude arvates kinnised ning omapärase huumorimeelega, millest teiste rahvaste esindajatel vahel raske aru saada. Püüdsime omapärase huumorimeele temaatikat pisut rohkem lahti harutada ning klubijuhil tuli tõdeda, et must huumor ning raskesti tabatav eneseiroonia on eestlaste suhetes teiste rahvaste esindajatega (mis seal salata, üsna sageli ka eestlaste endi vahel) aeg-ajalt paksu verd tekitanud. Eks hoiata ekskursioonijuhtide koolitajadki algajaid giidihakatisi: ei ainsatki eestlaslikult sarkastilist nalja, kui teie grupis peaks leiduma välismaalasi. Eestlaste siseringi nalju võidakse võtta sõna-sõnalt ning väga tõsiselt solvuda.
Komistuskivide juurest liikusime edasi positiivsemate joonte juurde. Klubiliikmete arvates peetakse eestlasi tasakaalukateks ja töökateks. Nad on seaduskuulekad ja kokkuhoidvad, hoolitsevad looduse eest ja hoiavad au see rahvakombeid. Eesti köök on väga lihtne.
Veel vaatlesime koos, milliseid jooni nähakse venelastes ning soomlastes. Leiti, et soomlaste parimad jooned avalduvad neis alati, kui nad on kained. Sel juhul on nad töökad ja rahulikud ja seaduskuulekad; armastavad oma kodumaad, on head tantsijad ning tublid saunalised. Napsitanud peaga võivad avaned ka mõned mitte nii meeldivad jooned.
Venelasi aga peetakse ettevõtlikeks, külalislahketeks ja sõbralikeks. Nad on otsekohesed ega hakka pikalt keerutama. Armastavad nii tööd teha kui puhata ja eripäraks on kirg piduliku riietuse vastu. Negatiivsemateks külgedeks peeti aga lärmakust, ülemäärast raharaiskamist ja ebatsensuursete sõnade kasutamist. Õhtu lõpetas aga mere pidu Kihnu Virve seltsis lauluväljakul.