Klubi “Tuljak” 5. kohtumine

Klubi “Tuljak” 5. kohtumine toimus 26. oktoobril ja tõi meile kaasa uusi kohtumisi. Klubis oli külas eesti keele õpetaja Maie, kes on alustanud oma õpetajateed Ida-Virumaal, veetnud pikki aastaid Mulgimaa pealinnas Viljandis eesti keelt õpetades ning jõudnud nüüdseks ringiga kodusele Virumaale tagasi. Enne peateema juurde asumist tuletasime meelde ka oma esimest koos veedetud laupäeva ning õppekäiku Tartusse Eesti Rahva Muuseumi. Meenutus tagurpidimajast ajas klubiliikmed ikka veel naerma ja nii jõudsimegi oma tänase peateemani, milleks oli huumor.

Mille üle me naerame? Kas me naerame alati samade asjade üle ja kas nali on alati heatahtlik? Kas erinevad rahvad võivad naerda erinevate asjade üle? Vaatasime üheskoos videoklippi “Eesti ujumine”. Klipp pärineb palju aastaid vana-aastaõhtuti eetris olnud huumorisaatest “Tujurikkuja”. Üheskoos arutasime, kas eestlastele sageli iseloomulikuks peetav süsimust huumor ka väga valusate teemade käsitlemisel on ikka kõikidele ühtmoodi vastuvõetav ning leppisime teadmisega, et maitsed on ja jäävad erinevaks. Tõdesime ka, et eneseiroonia on üldjoontes kõvasti ohutum kui naabrite üle naljategemine ning ilmselt oleksid paljud klippi praegu teravmeelseks pidavad eestlased kõvasti solvunud, kui sedasorti nali mõne välismaalase loomingust pärineks.

Kohtumise teises pooles liikusime aga ajas tagasi ning õhtut jäi lõpetama romantiline komöödia eestlaste moodi “Siin me oleme”. Vaatasime oma silmaga üle, kust pärinevad mitme põlvkonna eestlasi ühendavad pealtnäha tavalised ütlemised- “Ma ei tule siit alla!” või “Inimeses peab kõik kaunis olema.” Ikkagi inimesed!