Klubi “Vektor” 11. kohtumine
Klubi “Vektor” 11. kohtumine toimus laupäeval, 20. oktoobril ja teemaks oli kuu ajakirjandus.
Alustuseks meenutasime aga eelmise kohtumise teemat ning selgus, et nii mõnedki olid kodus läbi vaadanud retrokomöödia “Siin me oleme!”, mille katkendiga eelmisel nädalal koos tutvust tegime. Arutasime koos läbi, kelle või mille pihta loo teravik õigupoolest suunatud oli ning jõudsime vaat et üllatavale järeldusele- edukultuse ja eneseupitamise seos prestiižika elukohaga- antud loo näitel siis Tallinnaga- ei ole vahepealse poolsajandi vältel mitte kusagile kadunud! Nagu kadunud Juhan Smuuli aegadel, nii ka täna on meie tutvusringkonnas ikka veel võimalik leida inimesi, kellel mentaliteet “Meie oleme Tallinnast ja meie maksame” kipub vahel naeruväärseid tuure üles võtma… Mõni suurvaim häbenevat peale Tallinnasse kolimist oma Ida-Viru päritolugi nõnda, et siitkandi tuttavaid enam tunda ei taha. Meie aga tuletasime seepeale koos meelde, mida tähendab väljend “Viru veri ei värise” ning kinnitasime oma usku, heites pilgu akna taga Muusikaväljakul paistvale Kaljo Kiisa kujule. Oma Virumaa juuri pidas Kiisk alati tähtsaks. Ning et näiteks “Mina olen Üllar Saaremäe Kohtla-Nõmmelt” kõlab jätkuvalt sama uhkelt kui “Mina olen Juhan Smuul Muhumaalt”.
Kuu ajakirjandus aga viis lugejad paraku aina koroonakriisi radadele. Millised on uued kehtestatud piirangud, millised on meie õigused ja kohustused? Ja mis on meie ühiskonnaga toimunud, et siiamaani üsna üksmeelne ja sõbralik rahvas on äkki täis vaenu, trotsi ja umbusku? Levivad üleskutsed protesteerida mitte ainult valitsuse kehtestatud piirangute, vaid ka piiranguid täitvate asutuste töötajate vastu. Kiusata turvatöötajaid ja poemüüjaid, teha “kontrollvisiite” ülekoormuse all vankuvatesse haiglatesse, et tabada valetajad-meedikud teolt- palatid olla tühjad ja koroonahaiged puhas väljamõeldis. Kõik see tekitab muret ja hämmastust. Siiski leidus lugusid veel mitmest valdkonnast ja hoopis toredam oli teada saada, et koroonakriis on hästi käima lükanud ka kontaktivaba kaubanduse. Mõnedki põllumajandustootjad on hakanud oma kaupa jätma kaubikutesse või avatud lettidele, et ostjad sealt soovitud kraami ise kaasa võtaksid ja raha asemele paneksid ning ennäe- viisakas ja aus kaubandus sel moel toimibki. Samuti on pikk kodukontoris konutamine või koguni töö kaotamine viinud sinnamaale, et toimekamad pered on asunud ise endale uut elumaja püsti lööma ja tulemused juba paistavad. Kohtla-Järve aga pidas pöialt, et nende uus spordihall aasta puitehitise tiitli võidaks. Tõsi, tiitel rändas seekord Muhumaale, aga pole hullu. Uus ja uhke spordihall jääb Kohtla-Järvele ju edasi ja loodetavasti rõõmustab paljusid idavirulasi veel kaua.
Üheskoos heitsime pilgu peale ka meie eesti keele õppimise eesmärkidele ning saavutatud tulemustele. Paljud märkisid, et eesti keele ja kultuuri klubis osalemine on lisaks mõnusale õhkkonnale ja uutele tutvustele avanud päris ootamatuid uusi horisonte. Kui seni oli eesti keele ja kultuuri õppimise peatähelepanu püsinud keelel, siis klubitegevuste käigus on tekkinud ja laienenud arusaam selle keele taga olevast üllatavalt laiast ja mitmekesisest kultuuriväljast. Kord juba maigu suhu saanud, sooviks otsida ja leida aina uusi filme, raamatuid, laule, kunstiteoseid… Viimasel pooltunni pühendasimegi õppurite palvel infootsingule, kuidas ja kust erinevaid kultuurikandjaid otsida ja leida. Selgus, et Internet, va tühja-tähjaga tegelemisele meelitaja, peidab endas tuhandeid tunde võimalusi vaadata eestikeelseid filme ning teatrietendusi, kuulata kuuldemänge, raadioteatrit ja vestlussaateid, pühendada end ajaloole, loodusele või hoopis muusikale. Toredaid avastusretki!