Nurruklubi 10. kohtumine

Nurruklubi 10. kohtumine toimus 21. novembril ja algas tund aega varem kui tavaliselt. Arutasime ühiselt, kas eesti keele hääldus on lihtne või keeruline ning mis trikid need on, mille teadmine ning väljahääldamine meie kõnest just kindlasti eesti keele teeb. Saime teada, et sõnas “vanaema” ei ole ühtki rõhulist täishäälikut ning “pannkook” kõlab eestlase häälduses kolme n-i ja pehmendusmärgiga. Loomulikult käivad eesti keele juurde täpitähed, eesti ja vene keeles ühine õ järgneb aga sageli j-häälikule ja valmistab vene emakeelega inimesele sageli peavalu. Jõhvi, Jõuga, Jõgeva, Narva-Jõesuu, Kiviõli…

Ning muidugi tuli kõne alla ka kuulus soomeugri häälikupikkus. Sageli sõltub sõna tähendus sellest, kas hääldame kahekordse tähega kirjutatud häälikut pikalt või ülipikalt. Edasipidi proovime ka kodus koos Tõnis Mägi ja Kärt Johansoniga ümiseda kõiki “Deja vu” laulu häälikuid just niiiiii ülipikalt, nagu vanadel ugrimugridel kombeks. Mõnevõrra ootamatult kerkis jututeemaks ka eesti ja vene keele kihistus, mis seotud ladina ja kreeka algupära sõnadega. Miks vana hea Pifagor on eestikeelses matemaatikaõpikus Pythagoras? Eks ikka samal põhjusel, miks Varvara on Barbara ning tsaar keiser…

Lõpuks õppisime ise otsima ka veebist eesti keele hääldusharjutusi. Seiklesime koos Ira Lemberi jänesega trollis koos nürimeelse kontrolör karuga ning kodus leiame nädala jooksul loodetavasti aega ära lahendada ka pöialpoisi ning päkapiku vaidlused. Kohtumist jäid lõpetama meie endi valitud ning esitatud luulepärlid.