Klubi “Vektor” 17. kohtumine

Klubi “Vektor” 17. kohtumine toimus seekord meie tavapärasest graafikust erinevalt hoopis kolmapäeva, 8. detsembri õhtupoolikul ning oli pühendatud kokakunstile.

Alustasime kokakunsti teemat seekord hoopis küsimusest, kas ja mis on meie kokakunsti rakendamises hoopis untsu läinud. Selgus, et igaühel oli sel teemal nii mõndagi jutustada. Meelde tulid pliidile unustatud ja kuivakskeetmisest lakke hüpanud munad, pudruks ja praelihaks keenud hernesupid, pannidel hüpelnud praetud, kuid keetmata makaronid ja kivistunud mannapudrud…. Lõpuks tuli tõdeda: hea, et niigi läks! Kellegi köök ei põlenud maha ega saanud keegi toidumürgitust.

Hoopis mõnusamad mõtted tulid aga pähe, kui hakkasime meenutama armsaid mälestusi oma lapsepõlvetoitudest. Küll oskasid vanaemad ikka hästi keeta neid kirsi-aprikoosimoose, mis keele alla tahtsid viia, küpsetada pirukaid, kooke ja torte, hautada ahjuvorme, mida tänapäeva korteris enam päris samamoodi järele teha ei saagi… Ning kui jutujärg jõudis toitudeni, mida me üldse ei söö, selgus vana ja tuntud tõsiasi: mis ühe jaoks lemmiktoit, võib kellegi teise tõepoolest laua juurest minema peletada, olgu selleks siis piimasupp, sült või verivorstid. Jah, maitse üle ei vaielda.

Siis aga sukeldusime kaasavõetud kokaraamatute virna ning seekord oli ülesanne hoopis trikiga. Milliste kokaraamatust leitud sõnadega suudame klubikaaslasi üllatada, nii et nad nende tähendust ära ei oskaks arvata? Ning tõsi ta on ja tunnistada tuleb, et kui kupatamine või leotamine vähemalt juhendajate jaoks tuttavad tegevused olid, siis näiteks knellide ja konsomee jaoks pidime meiegi oma peas natuke vaba ruumi leidma. Aga õppida pole ju kunagi hilja, olgu siis päris uutest või ka ammu unustatud kokaraamatutest.

Lõpetuseks vaatasime ka videolõiku “Suus sulava Eesti” saatesarjast, kus Angeelika Uudeküll Setumaa toidukultuuriga tutvust tegi. Arutasime, miks on lõunaeestlaste keel siiski põhjaeestlaste omast niivõrd erinevaks kujunenud ning kuidas see toidunimetustes ja toidutegemise traditsioonides kajastub- miks teeb lõunaeestlane lätlastega sarnast sõira, põhjaeestlane aga rootslastelt laenatud nimega (jah, ilmselt ka retseptiga) juustu. Ja miks on geeni- või keeleteadlastel selles sõira- ja juustukultuuri piiritlemises hoopis oma sõna öelda.

Ning lõpetuseks suur aitäh igaühele, kes kohvipausi seekord hoopis omanäoliseks muuta aitasid. Ahjuvormid, ahjuõunad ja kodutehtud karask tegid kohvipausist päris vanaeesti pidulaua.