Klubi “Vektor” 5. õppekäik
Klubi “Vektor” 5. õppekäik toimus pühapäeval, 7. novembril ja seekord käisime koos Iisaku muuseumis. Esimese asjana tuli jutuks Peipsiveere traditsiooniline köök. Ning mitte ainult jutuks. Igaüks sai osaleda ka kohalikku päritolu roogade valmistamisel. Kuidas tehakse Iisaku kandis kalaroogi, herneputru või salateid, mismoodi aga leiba, saia või karaskit, sai ühise toimetamise käigus paremini selgeks kui ükskõik millise retseptiraamatu lugemise abil võimalik oleks. Aga ka traditsioonilised joogid, näiteks mõdu ehk kohalikus murdes sima, said koos läbi proovitud ja lauale kantud. Kuni kalapraad ahjus küpses, saime aega uurida temaatilist näitust. Sedakorda olid teemaks pulmad ning kihlus. Perenaine Mari näis Iisaku kandi elust teadvat kõike kuni iidsete aegadeni välja. Nii said koguni juhendajad esimest korda teada, kust õigupoolest tuleb tuntud väljend “korvi andma”, mismoodi talupoeg endale naise välja valis ja kuidasmoodi kosjaprotsess siis käima kippus, kui pruudi välja valinud peigmehel pruudi jah-sõnasse suuremat usku polnud, kindel soov naist võtta aga tegudele sundis. Lõpuks uurisime teisel korrusel ka kohaliku rahva pruutkleitide näitust. Igal kleidil oli oma lugu jutustada ning Mari teadis neist mõndagi. Kleitide vahel ei puudunud ka Iisaku kandi pruutide veimevakad ning imekaunid käsitööd. Kui aga köögist välja hoovava lõhna järgi aru saime, et kalapraad valmis, järgnes ühine lõunasöök.
Kohtumise teisel poolel uurisimeaga muuseumi alaliseks näituseks kohandatud vanas koolimajas, kes olid poluvernikud ja mida neist tänaseks teame või mäletame. Uurisime ühiselt esimesi Iisaku kandist pärit muinasleide, vaatasime, missuguseid tööriistu kohalik rahvas muuseumile annetanud on ning katsusime aru saada, mida ja kuidas nendega õigupoolest tehti. Kõigile tegi nalja tervameelne leiutis- kahe perenaise aidalukk, mida vaid kahe võtme omanikud üheskoos avada said. Tänapäeval naljakas küll, aga eks olnud sajanditetaguste perenaiste süda hoopis rahulikum, kui ei olnud tarvis õhtuti magama minnes muret tunda- ega naabriproua öösel üksinda aita ei hiili ega seal sinu jahukotist endale peotäit lisaks kahma… Vaadatud said nii kindakirjad kui rahvariided, aga ka pisut kooliaegset elu-olu.
Küllap on Iisaku muuseumirahval edaspidi mõnegi klubiliikme pere külaskäiku oodata, sest tagasiteel jätkus juttu ja arutelu kauemaks.
