Klubi «Vektor» 14. kohtumine

Klubi «Vektor» 14. kohtumine toimus laupäeval, 20. novembril ja teemaks oli eesti keele hääldamine.

Võtsime vaatluse alla laialt levinud väite- eesti keelt hääldataksegi alati just nii, nagu kirjutatakse- ning kangutasime selle väite küljest päeva lõpuks lahti päris korralikud kamakad. Kõige esimese asjana võtsime vaatluse alla h-tähe sõna algul. Kui me kirjutame «hobune hirnub» ja kuuleme eestlast kõnelemas «obune irnub», kas ta hääldab siis valesti? Tegelikult mitte.

Eesti keeles ei ole kasutusel vene keelele omaseid häälikute pehmendus- ja kõvendusmärke. Kas see tähendab, et kõiki tähti saab häälikuks vormida täpselt ühel moel? Paraku tuleb siingi eitav vastus anda. Aasal kepsutav tall ei ole hobuste jaoks ehitatud tall, nii nagu autokoormast maha langenud palk ei ole mingil kombel võrdne summaga, mille raamatupidaja palgapäeval teie kontole üle kannab. Ja vanaema küpsetatud pannkook ei ole ühelgi juhul Tai pealinn Bangkok! Eesti keele foneetika eripärasid tundmata aga tikub kangesti sinnapoole küll…

Edasi liikusime aga hoopis poeetilisematele radadele. «100 luulepärli» on rahvusringhäälingu arhiivist leitav varamu, kus tuntud ja armastatud eesti näitlejad on linti lugenud tuntud ja armastatud eesti luuletajate loomingut. Neid me üheskoos kuulama asusimegi. Alustasime oma poeetilist retke juubilar Viivi Luigest. Jõudsime Paul-Eerik Rummo ja Juhan Liivi kollase kõhuga tihase juurest ringiga Ilmar Trulli, kontrollibusside, trollibusside ja muumitrollibussideni välja. Muumitrollid, nagu selgus, pärinevad küll ülelahenaabrite soomlaste kirjanduslikust varasalvest, aga on siin Eestis üsna hästi kohanenud ning muumimaailm on kenasti kättesaadav nii raamatute kui ka heas tõlkes multifilmidena, mille teksti on sisse lugenud eesti näitlejad.

Selgus, et eestikeelne raamat pole klubiliikmete lugemislaual tegelikult mingi haruldane külaline. Koguni eestikeelses versioonis välja antud «Sõda ja rahu» ootab ühes kodus kannatlikult uusi lugejaid.