Klubi “Unistus” 5. õppekäik 08.01.2022
Kohtusime tormisel, lumisel laupäeva pärastlõunal Kukruse Polaarmõisas ja läbisime üheskoos “jäise” retke koos Eduard Tolliga ja vahva giidiga.
Kukruse mõis räägib läbi ühe suguvõsa kaks lugu. Üks neist jutustab, kuidas pealtnäha igavat asja saab teha sellise kirega, et sellest sünnib ajalugu. Teine seda, kuidas kirg ajalukku pääseda võib viia hukatuseni. See on baltisaksa ja polaaravastuste lugu.
Kukruse mõisahoone kohta on üksikuid andmeid juba 1410. aastast. Kuigi toonase mõisahoone kohta ei ole midagi teada, võib eeldada, et tegemist oli tagasihoidliku puitehitisega, mis mitmete sõdade käigus kannatada sai või isegi hävis ning siis jälle üles ehitati. Praegust hoonet hakati ehitama umbes 1760. aasta paiku. Esmalt oli tegemist ühekorruselise barokkstiilis kivihoonega, millele paarkümmend aastat hiljem lisati tiivad, mis andsid majale klassitsistliku välimuse. Idatiib oli algse hoonega pikuti, läänetiib aga risti. Viimane ehitati 19. sajandil kahekorruseliseks ja lääneosa otsa ehitati veel üks tiib.
Kui mõisahoonet 18. sajandis teisel poolel rajama hakati, ehitati peale härrastemaja ka puidust valitsejamaja, ait, 2 rehehoonet, õlleköök, saun. Samuti sepikoda, hobusetallid, viinavabrik ja nuumhärgade tallid. Kõigist neist on tänapäeval järele jäänud vaid müürijäänused. 20. sajandi alguseks oli mõisa kõrval- ja abihoonete arv 30. Säilinud on tuulik, aidahoone, jääkelder, karjalautade kompleks. Osaliselt on säilinud kuivatihoone. Ehitusmaterjaliks oli kasutatud tahumata maa- ja paekivi, seinad krohviti. 20. sajandi algul rajatud lehmalauda ja viljakuivati ehitamisel kasutati lõhutud maakivi, ukse- ja aknaavad kanditi punase telliskiviga. 15. sajandil, kui Kukrusele esialgne mõisamajapidamine rajati, oli mõisamaade suurus 13 adramaad. Läbi sajandite püsis mõisamaa enam-vähem ühesuurusena kõikudes 12 adramaast 15-ni ehk 96–120 hektarini. Sellisena oli Kukruse Eesti mõisate hulgas üpris suur mõis.
1841.aastal sai Kukruse mõisa omanikuks ajaloohuviline sõjaväelane polkovnik Robert von Toll (1802-1876), kes sõjaväeteenistusest lahkununa pühendus jäägitult mõisa majapidamisele ja ajalooliste ürikute kogumisele ning läbitöötamisele. Ajapikku kujunes Kukruse arhiivist Baltikumi suurim ja väärtuslikem eraarhiiv, milles leidus hulk mõisate dokumente, pärgamentürikuid ja riigitegelaste kirju. 1935.aastal ostis haridussotsiaalministeerium 5000 krooni eest Kukruse arhiivi, mis samal aastal anti üle riigi keskarhiivile. Ühtekokku oli mõis Tolli nimega seotud 161 aastat. Läbi sajandite püsis mõisamaa enam-vähem ühesuurusena kõikudes 12 adramaast 15-ni ehk 96 st – 120 hektarini. Sellisena oli Kukruse mõis Eesti mõisate hulgas üpris suur mõis.
1919.aastal läksid kõik mõisad riigistamisele. Kukruse mõis püsis siiski Benno von Tolli eraomanduses kuni 1923. aastani, kuna niikaua kehtis tema rendileping. Selle lõppedes maksti talle välja mõisa inventar ning Kukruse mõisamaa läks asunikutalude vahel jaotamisele. Mõisa peahoone haldajaks sai põlevkivitööstus, sealt edasi 1925. aastal muudeti see vene emigrantide algkooliks. Kaua aega oli mõisa peahoone administratiiv ja elamuhoone, kuni 1980 ndatel aastatel võeti see riikliku kaitse alla.