Klubi “Vektor” 12. kohtumine

Klubi “Vektor 12. kohtumine toimus laupäeval, 6. novembril ja seekord oli teemaks identiteet ning eesti keel ja meel maailmas. Teemat aitas lahti mõtestada klubi külaline Eduard Odinets- Jõhvi ja Kohtla-Järve vene koolide vilistlane, kelle otsus- õppida ülikoolis eesti filoloogiks- mõjus paarkümmend aastat tagasi isegi vastuvõtukomisjoni esimehest professorile nii hämmastavalt, et ta pidas vajalikuks igaks juhuks küsida: “Ega te, noormees, korrusega ei eksinud?” Vene filoloogide õpperuumid asusid nimelt korrus kõrgemal… Praeguseks on nii professorid kui laiem avalikkus ammu harjunud, et eesti filoloogi eriala ei ole ainult põliseestlaste siseasi. Kuidas aga selleni jõuda, et vaadata maailma avatuma pilguga, otsida ja leida ka algul ebatavalisena tunduvaid lahendusi, aga kui vaja, siis ka enese ja oma põhimõtete eest välja astuda? Kuidas on maailm, sealhulgas meie endi mõttemaailm, paarikümne aasta jooksul muutunud? Juttu jätkus tõepoolest kauemaks.

Peale kohvipausi järgnes aga rühmatöö. Eks meie tea ning igaüks ole kuulnud mõnd naljaga pooleks pakutud iseloomustust erinevatest rahvustest inimeste kohta. Kas ja kui palju neis ütlemistes aga tõtt on?

Esmalt jaotasime aga osalejad vanal heal “paariks loe” meetodil kaheks rühmaks ning seejärel sai kumbki rühm keskenduda ühele rahvusele ning nende kohta levivatele stereotüüpidele. Kes on eestlased, kes aga venelased ning mida rahvasuu nende kummagi kohta arvanud on? Püüdsime kuuldud stereotüüpe ka rühmitada vastavalt sellele, kas iseloomujoon meile endile positiivne, neutraalne või negatiivne tundus.

Kohtumise lõpul näis, et aega selle teema läbiarutamiseks oleks võimud jääda tublisti rohkem. Küllap on see teema- kes olen mina, kes oleme meie ja millised on nemad, sama vana kui inimkond tervikuna. Eks me jää selle kallal nuputama seni, kuni inimkond kestab. Peaasi, et sealjuures sõpradeks jääme ja huumorimeelt ei kaota!