Nurruklubi 18. kohtumine

Nurruklubi 18. kohtumine toimus laupäeval, 1. mail ja oli pühendatud eesti kunstile.

Sissejuhatuseks pöörasime aga pilgu kalendrisse- sealhulgas rahvakalendrisse- ning uurisime, mida tähendab 1. mai meie jaoks ning milliseid tähendusi on vanarahvas sellele andnud. Meenutasime nii koolipõlve maiparaade kui ka maituld ja pikki “kartulipanekupühasid” ning kurvema poole pealt ka aastat, mil mõnedki meist päevitasid muretult esimeste soojade päikesekiirte käes, saamata ainsatki hoiatust üle Euroopa lendavast radiatsioonipilvest. Arutasime ka, mida tähendab volbripäev, millises Eesti linnas antakse volbriööl võim pidulikult tudengitele ning kust volbripäeva nimetus üldse alguse on saanud.

Seejärel pöörasime pilgud tõepoolest eesti kunsti ajatelje suunas. Vaatasime lühiklippe Anu Raua loomingust ja mõttemaailmast ning arutlesime, kas tänapäeva uuendusmeelses maailmas on rahvakunstist inspiratsiooni otsimine üldse vajalik. Ühiselt leidsime, et juured on need, mis meile jõudu annavad ning iga rahva loomingule on uutel põlvkondadel võimalik oma korrus peale ehitada.

Liikusime edasi ka akadeemilise kunsti juurde, mida tradistsiooniliselt alustatakse Köleriga maalikunstis ning Weizenbergiga skulptuuris. Põhjalikumaks käsitluseks olid klubiliikmed valinud Amandus Adamsoni loomingu ning selleks oli ka põhjust- on ju Adamsoni looming siiani kaunistamas lisaks Eesti linnadele ka paljusid muid paiku alates Peterburi Nevski prospektist.

Üllatusmehena olime aga klubirahvale tutvustamiseks valinud hoopis Tallinnast pärit kuulsaima loominguga, kuid ikka veel vähetuntud nimega Michel Sittowi. Klubipäeva käigus sai ka selgeks, miks nii- ehk siis, miks me teame nõnda vähe keskaja kunstnikest üleüldse- seda isegi juhul, kui nende looming on meie aegadeni säilinud ning avalikult kättesaadav.

Lõpetuseks heitsime pilgu ka suurematesse muuseumidesse, kus Eesti kunstikogudega tutvuda saab,