Nurruklubi 8. kohtumine

Nurruklubi 8. kohtumine toimus 7. novembril ja teemaks oli seekord eesti kirjandusklassika. Klubilised said kõnelda oma senistest muljetest eesti kirjanduse alal ning seejärel asusime ühiselt uurima Anton Hansen Tammsaare ja Eduard Vilde elu ning loomingut. Ehk oli üllatusekski, et Narva-Jõesuu koduloomuuseum paikneb praeguseni majas, kus Tammsaare perekond veetis suure osa oma suvedest. Arutasime läbi Tammsaare tuntumad teosed — «Kõrboja peremees», «Tõde ja õigus», «Põrgupõhja uus vanapagan»…

Eduard Vilde elutee sidus teda Virumaaga hoopis tihedamalt. Töötades ajakirjanikuna Narvas, sai ta ainest oma romaaniks «Raudsed käed». Ning et klubirahvale tulid tuttavad ette ka «Minu esimesed triibulised», oligi selge, miks Eduard Vildest sai maailmavaatelt sotsialist, kelle teostest sageli õhkub kaastunnet elu hammasrataste vahele jäänud ja ebaõigluse ohvriks langenud inimeste vastu. Lähemalt tegime siiski tutvust pigem Vilde koomikuandega. «Pisuhänd» ning Ludvig Sander ja Tiit Piibeleht ilmusid meie ette legendaarsete Jüri Krjukovi ja Urmas Kibuspuu kehastuses ning loodame, et mõnelgi klubiliikmel jätkus nädalavahetusel aega telelavastus rahvusringhäälingu arhiivist üles otsida ja lõpuni selgeks saada, mismoodi isevärki kirjanikepaari loomemured lahendatud said.

Et meie Nurruklubi asub Jõhvis, ei olnud võimalik kirjandusteemalist kohtumist lõpetada ilma kummarduseta oma tähelepanuväärsele kaaslinlasele Eduard Bornhöhele. Kes siis veel oleks toonud eesti kirjandusse paari kroonilisi ebaõnnestujaid Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli? Vaatlesime mõnd lõiku ka nende seiklustest. Kohtumise lõpetasime aga eesti kirjanduse kõige romantilisema looga- «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad». Bornhöhe jutustusel põhinevat filmi «Viimne reliikvia» oli vähemalt lõiguti näinud pea igaüks.