Klubi “MISKUSMILLAL” 5. õppekäik 29.05.2021
Klubi viies õppekäik viis meid Iisakusse. Iisaku Muuseum korraldas Eesti toidutegemise õppetoa. Koos tehti singirulle karulaugutäidisega, Peipsi kala sibulaga, saia, leiba, toorsalatit ja hernetampi. Põnev oli koos kokata ja pärast toitu mekkida. Toit maitses hea.
Sama maja teisel korrusel oli näitus “Mehele minemise aeg”. Näitusel sai näha Iisaku kandi huvitavate lugudega pruudikleite ja erinevast aegadest pärit pulmafotosid. Saime teadmisi erinevatest pulmakommetest, kes korvi anda ja saada võis ja kuna oli üldse hea aeg kosja minna ning missugune pruut oli hinnas ja missugune pidi olema kaasavara.
Seejärel suundusime peasaali teises majas, kus esimese korruse väljapanek tutvustas Ida-Virumaa ja Iisaku ümbruskonna ajalugu. Alulinna sisekujundus ja ohvriallikas viisid meid muinasaja usulis-müstilisse maailma. Piirkonna esiajaloo stendidelt nägime tööriistu ja ehteid kiviajast kuni keskajani. Eraldi nurgake tutvustas Peipsi põhjarannikul ja Narva jõe ääres elanud venelastest kalurite ainelist kultuuri. Nende õigeusklikkust rõhutas toa seinal olev Kristuse ikoon. Tee oli siinsete inimeste igapäevane jook ja sellepärast oli laual samovar. Iisakumaa eripärana esitleti peasaalis 17. – 18. sajandil välja kujunenud omapärast rahvast, kelle esivanemateks olid vadjalased. Algselt olid nad õigeusklikud, kes luteri usku astudes säilitasid ka õigeusu kombestiku. Seepärast kutsuti neid pooleusulisteks ehk poluvernikuteks.
Õpetaja korter andis ülevaate eluruumidest 20. sajandi algusaastatel. Õpetajat kutsuti vanasti maa-soolaks, sest oma põhitöö kõrval jõudis ta tegeleda veel näitemängu, laulmise, pillimängu, tantsimise ja valla kultuurielu juhtimisega. Õpetaja kuulumist kohaliku ühiskonna „koorekihi” hulka näitab muuseumi teisel korrusel asuv õpetaja korter. Selles on väike köök, elutuba ja magamistuba.
Seejärel suundusime kirikusse. Kirikuhoone on 171 aastat vana, asub Iisaku aleviku keskel ja on heas seisukorras. Kirik ei ole köetav, külma talvega ei ole võimalik kirikus jumalateenistusi pidada. Orel on heas seisukorras. Kirikus on huvitav altarimaal ja mosaiigid akendel. Kirik ise jätab oma heledate toonidega sooja ja avatud tunde. Kirikumäelt avaneb imeline vaade kohalikule surnuaiale.
Olles Iisakus ei saanud me mööda minna võimalusest ronida vaatetorni. Iisaku mäel, mis on Uljaste oosi järel Ida-Viru maakonnas kõrguselt teine looduslik koht, asub 28 m kõrgune vaatetorn, kust selge ilmaga paistavad isegi Kuremäe kloostri tornid ja Peipsi järv. Klubilised ronisid torni tippu ja uudistasid kauneid vaateid.
Tagasiteel jagasime muljeid õppekäigust. Selgus, et kõik olid rahul ja nautisid päeva.